Nominativ

Vanuit Wiktionary, die vrye woordeboek.

Duits (de)

Naamval Enkelvoud Meervoud
Nominatief Nominativ Nominative
Genitief Nominativs Nominative
Datief Nominativ Nominativen
Akkusatief Nominativ Nominative

Manlik

Met fraktuurletters

, meervoud:

Uitspraak

IPA:
Standaardtaal tot 1957: [ˈnoːminatʰiːf], meervoud: [ˈnoːminatʰiːvə]
Noord-Duitse en Middelduitse standaardtaal sedert 1957: [ˈnoːminad̥iːf], meervoud: [ˈnoːminad̥iːve]
Suid-Duitse en Oostenrykse standaardtaal sedert 1957: [ˈnoːminatiːf], meervoud: [ˈnoːminatiːvə]
Switserduitse standaardtaal: [ˈnoːminatiːf], meervoud: [ˈnoːminatiːve]

Selfstandige naamwoord

    Betekenisse

  1. Eerste naamval
  2. Woord in die nominatief

    Sinonieme

Werfall, Nennfall

    Afkorting

Nom.