intransitive

Vanuit Wiktionary, die vrye woordeboek.

Engels (en)

Woord
intransitive

Uitspraak

IPA:
Suid-Afrikaans: [inˈtɹɑːnsətəv, inˈtɹænsətəv], meervoud: [inˈtɹɑːnsətəvz, inˈtɹænsətəvz]
Brits: [ɪnˈtɹænsətɪv, ɪnˈtɹɑːnsətɪv, ɪnˈtɹænzətɪv, ɪnˈtɹɑːnzətɪv], meervoud: [ɪnˈtɹænsətɪvz, ɪnˈtɹɑːnsətɪvz, ɪnˈtɹænzətɪvz, ɪnˈtɹɑːnzətɪvz]
Amerikaans: [ɪnˈtɹænsəɾɪv, ɪnˈtɹænzəɾɪv], meervoud: [ɪnˈtɹænsəɾɪvz, ɪnˈtɹænzəɾɪvz]

Byvoeglike naamwoord

    Betekenisse

(taalkunde) onoorganklik.

    Vertalings

  Vertalings:    intransitive
Afrikaans: onoorganklik(af), intransitief(af)
Duits: intransitiv(de), nichtzielend(de)
Enkelvoud Meervoud
Naamwoord intransitive intransitives

Selfstandige naamwoord

    Betekenisse

(taalkunde) intransitief, 'n onoorganklike werkwoord.

    Vertalings

  Vertalings:    intransitive
Afrikaans: intransitief(af)
Duits: Intransitiv(de)